Time passes fast in Palm Desert

Edasi nautisime mõned päevad kõrbe kuuma ilma, kuigi ise tahtsime väga juba LAs olla. Meil ei olnud kohta, kus LAs ööbida ja hostelile oma raha väga anda ei tahtnud. Nii me üritasime võimalikult palju netist otsida elukohta ja tööd. Senikaua käisime kõrbes ringi ja uurisime elu. Ostsime endale kohalikud telefonikaardid (Sandra pidi ka uue telefoni ostma, sest tema omas kaart ei töötanud) ja 50 dollari eest kuus saab rääkida, sõnumeid saata ja netis olla nii palju kui tahad.

Lõpuks hakkas see puhkamine meid veidi ärevaks muutma, sest tegelikult oli vaja hoopis muude asjadega tegeleda. Selgitasime Treile asja ära ja ta lubas meile ööbimiskohta uurida ja LAsse viia. Saime u nädalaks ühe naise juurde, kellel nimeks Debbie. Sealt juba oli võimalik meil endal metrooga Hollywoodi sõita ja elukohta otsima hakata. Hollywoodis oli loomulikult kohustuslik turisti tuur teha vaja, seega käisime Walk of Fame'il ja selle ümbruses.

Hollywoodis maitsesime esimest korda frozen yogurtit ja see on eriti hea! Veel sõime iHopis pannkooke.

Debbie maja juures nägime õhus midagi imelikku ja tuli välja, et sel päeval oli X-Men: First Classi premiere.

Algselt oligi meil plaanis võimalikult Hollywoodi keskele midagi leida ja nii me siis käisime 5 päeva Debbie juurest Los Felizist Hollywoodi ja tagasi iga päev otsides elukohta. Lõpuks leidsimegi ideaalse koha. Samal päeval ei saanud kahjuks midagi ära teha koretri koha pealt, sest meil oli Treid vaja, kellel arvasime, et on SSN (social security number), et saaks credit checki teha. Niisiis leppisime kokku, et lähme tagasi laupäeval. Laupäeva hommikul läksime Santa Monicat uudistama ja leidsime, et see koht meeldib meile palju rohkem. Hollywood oli üllatavalt räpane, imelikke inimesi täis ja üldse mitte nii meeldiv. Seevastu Santa Monica oli puhtam, mõnusate inimestega ja üldse euroopalikum. Olime natuke pettunud, et Hollywoodis elukoht juba põhimõtteliselt olemas, sest ka tööd otsides leidsime, et pea kõik Santa Monica promenaadil olevad poed otsivad lisatööjõudu suveks. Tagasi Hollywoodi minnes läksime otse korteri asju ajama. Esimest korda saime tunda Ameerika halba poolt. Alguses rääkis maakler meile lillelist juttu, aga kui asjaajamiseks läks, tuli välja, et ainult kolmeks kuuks rentida tuleb väga kallis kogu värk. Nimelt pidime kuus maksma 1300$ asemel 1800$, lisaks 750$ deposiit ja veel üks kuu 1800$ ette. Niisiis seda korterit me ikkagi ei saanud. Kõik olid väga vihased ja nördinud. Nüüd otsustasime kindlalt kolida üle Santa Monicasse.
Nädalavahetusel käisime Santa Ynesis Trei mountain bike'i võistlusi vaatamas. Sõitsime mööda highway 101i, mis pidi olema üks ilusamaid teid Californias. Kahjuks polnud ilm kõige parem ja osa võlust jäi nägemata. Tee kulges mööda rannikut mere ääres. Nägime esimest korda oma silmaga naftapuurtorne.

Tagasi Santa Monicasse jõudes oli meil väga kiire, sest Trei pidi tagasi kõrbesse minema. Õnneks leidsime endale ajutise elukoha Westwoodis, mis on UCLA õpilaste ala. Kuigi korteris oli ainult üks voodi, lahenes see mure ka kiiresti - siin on kombeks mööblit maja ette kõnniteele viia ja siis sealt viivad selle ära inimesed, kellel parasjagu midagi vaja on. Nii leidsime kohe tulevase kodu juurest endale lisamadratsi. Käisime ka IKEAs ja ostsime tekid, padjad, nõud ja olimegi all set.