Venice canals ja 14nda tänava neiud

Ühel heal päeval otsustasime Sandraga võtta ühendust Mari Ja Maibelliga (Mable as we now call her), kes elavad Venice'is 14.ndal tänaval. Kohtusimegi Mariga rannas ning käisime lõpuks Venice'i kanalite vahel jalutuskäigul. See on siiani üks ilusamaid ja ägedamaid kohti, kus käinud oleme. Kõik majad on seal ääretult kihvtid ja erinevad. Pärast mõnusat jalutuskäiku läksime Maibellile, kes töötab ühes armsas poekeses Venice beachil, tööle vastu ning seadsime sammud 14nda tänava poole tüdrukute elukohta vaatama. Teelt ostsime pizzat ja küpsiseid, mida siis neidude residentsis nautisime. Tüdrukud rääkisid oma korterikaaslase kassist, kes pidevalt kräunub ja võib vahel mõne inimesega olla üpris agressiivne. Jäime pikalt juttu rääkima ning peagi oli käes õhtu - paras aeg koju minna. Nii helistaski Rita meile, kelle töökaaslane meile küüti pakkus. Sellest õhtust jäid meile head mälestused ja naermisest treenitud kõhulihased.

Urban Outfitters

Alustan sellest, kuidas sain tööd Santa Monica 3rd streeti Urban Outfittersi esinduspoes. Kõigepealt täitsin tavapärase applicationi, mispeale sain mõne aja pärast kõne kutsega tulla grupiintervjuule. Nii palju, kui mina tean, oli tahtjaid ikka paarsada kindlasti. Tol päeval minu intervjuu ajal oli meid esialgu 12 ning meid jaotati kahte gruppi. Minu gruppi sattus intervjueerima Gretchen, kes on hetkel üks tähtsamaid managere. Meilt kõigilt küsiti üpris tavapäraseid küsimusi stiilis: "Miks just Urban Outfitters?" või "Kirjelda oma stiili".Intervjuu toimus neljapäeval ning pärast pidime veel kodus internetis testi tegema, mis koosnes umbes 60st küsimusest. Gretchen ütles, et kui olete selle ära teinud, siis umbes 2 nädala pärast helistame uuesti. Minule aga helistas ta kohe esmaspäeval ning palus kolmapäeval tulla final interview'le. Seal olin koos ühe tüdruku Eunice'iga, kes nüüd on mul siin üks parimaid uusi semusid. Tol korral vestlesime Caroline'iga, kes oli äsja saanud manageriks ning põhimõtteliselt ütles ta meile kohe, et te olete mõlemad nii armsad ja toredad, et võite arvestada, et pühapäeval tulete orientationile ja oletegi osa Urban Outfittersist. Ja nii läkski. Nüüd olen seal töötanud juba umbes 3 nädalat ja paremat töökohta on raske soovida. Kuigi meie pood on suur ja meil on kogu aeg tohutult palju tegemist, on töökaaslased kõige ägedamad ja kõik tulevad hea meelega tööle. Üks huvitavamaid osasid tööst on closing ehk pärast poe sulgemist riiete korda panemine. Kui pood suletakse kell 11PM, siis tavaliselt oleme kella 2ni öösel ikka tööl, kuna lihtsalt nii palju asju on valedes kohtades. Keeruliseks teeb asja see, et nädalas paar korda käivad meie visual merchandiserid saalis ümberkorraldusi tegemas ning siis otsi jälle, kus miski asub. Samuti on vaja folding boardiga voltida kõik särgid, mis on laiali. Igal hommikul ja igal õhtul on koosolekud, kus kiirelt tehakse päevast ülevaade ja siis umbes kolmveerand ajast teeme nalja.
Esialgu arvasin, et mina käin kaugelt tööle - Westwoodist tööle on umbes 30 minutit bussisõitu, aga siis ühel õhtul sain teada, et mõni käib Loz Felizist (kus me ise ka alguses olime), mis on umbes pooleteise tunni kaugusel või Newportist, mis on umbes 2,5-3h kaugusel. Minu hea sõber Eunice elab ise Malibus, mis on Santa Monicast mööda rannikuäärt ülespoole, kuid ta on nii lahke ja toob minu ka autoga koju, kui me koos öösel tööl oleme. Viimane kord olime just eelmisel päeval palka saanud ning Eunice oli turul käinud. Hoiatas mind juba enne autosse istumist, et tal on 2 kotitäit maiustusi. Terve kodutee sõimegi chocolate covered pretzeleid ja ajasime niisama juttu ning tegime plaane minna Chinatowni, kui koos vaba päeva saame. Peale teiste värvikate tegelaste on mul tööl üks noormees Sean, kes küsib alati, mis ma tema riietusest või kingadest arvan. Siis on veel üks kutt, kes meenutab mulle Jude Law'd ja kes on algusest peale olnud äärmiselt sõbralik ja abivalmis. Ja siis veel muidugi surfer dude Newportist, kes mulle aeg-ajalt laulab ja lihtsalt mu nime hüüab ja mingeid riime või limerikke mu nimega meisterdab. Üldiselt on see üks asendamatu seltskond, kellest hakkan kindlasti frozen yogurti kõrval puudust tundma.

                                                                                                         Marliis

Venice is awesome!

Ühel kenal päeval otsustasime Sandraga minna Venice beachile. Istusime tavapärase bussi peale ja sõitsime lihtsalt natuke Santa Monicast edasi (kaardilt vaadates allapoole). Big Blue Bus (Santa Monica ümbrust teenindav transpordikompanii) pakub häid ühendusi väga mõistliku hinnaga : $1 üks suund. Nii kui me bussi pealt maha tulime, hakkas Venice meile kohe meeldima: see on see koht, kus on hästi palju meie moodi inimesi ehk siis natuke teistsugused inimesed võrreldes keskmise ameeriklasega. Käisime Abbott Kinney tänaval, mis on tuntud oma eriliste poekeste poolest ja on lihtsalt tore koht, kus jalutada. Venice'il on veel selline koht nagu Muscle beach - ranna ääres olev jõusaal, kus olevat ka Anrold Schwarzenegger alustanud. Võib küll öelda, et sealt sirgub suure tõenäosusega ka järgmine Arni. Sattusime ka peale tänavakorvpalli võistlustele, kus mängisid enamjaolt kas mustanahalised või Hectorid (mehhiklane - kui me veel Santa Anas olime, nägin rongijaamas mingit härrat, kes nägi täpselt välja nagu Fast and the Furiousist Hector ning nüüd on iga mehhiklane meie jaoks Hector). Mõni kutt oli, ma arvan, minust rohkem kui 2 korda pikem. Venice on tuntud oma rulapargi poolest, kus me nägime minu venna päevitunud doppelgangerit. Ja mingi kutt õpetas oma umbes 6aastast last rulaga sõitma. Venice'ist Santa Monicasse viib rannaäärne tee ratturitele ja jalakäijatele, kus on hästi palju poekesi ja söögikohti ning mitmeid isehakanud kunstnikke või muusikuid, kes oma teoseid müüvad ja promovad. Kuna minul oli cruzer (rulataoline sõiduvahend) kaasas, otsustasime trippida mööda rannaäärt Santa Monicasse. Teel nägime ühte kihvti maja, mis oli üürile anda ja hiljem nägime seda sama ehitist peopaigana sarjas Love Bites (päris naljakas sari muuseas, tegevus toimub Venice'is). Iga paarisaja meetri järel üritas mõni kutt meile medical marijuanat müüa või kutsuda meid endale vastavat tõendit tegema. Mingil hetkel, kui vähem inimesi teel liikus, otsustasime, et Sandra peaks ka proovima cruzeriga sõitmist, et äkki hakkab nii hirmsasti meeldima! Järgmine hetk oli ta pikali maas, kuid entusiasm ei kadunud. Igaks juhuks aga sõitsime edasi nii, et Sandra hoidis minust kinni. Igal juhul oli see tripp meeldejääv. Kahjuks ei ole veel päris Venice'i kanaliteni jõudnud, aga küll see ka ükskord veel juhtub.

Abbott Kinney

Muscle beach

Take a look around in Santa Monica

Kuna eelmine elanik Jake on selline vabama olemisega tegelane, jättis ka korter meile esialgu natuke kasimata mulje. Seega kui olime tüdrukutega omavahele jäänud, hakkasime kõik kohe koristama ja küürima. Esimene öö möödus ilmselt meil kõigil üsna rahutult, kuna meie tänavast sõidab läbi üllatavalt palju autosid. Järgmisel hommikul läksime kohe Santa Monicasse tööd otsima. Kõigepealt üritasime leida kohta, kus oleks võimalik CVsid printida - loogiline oleks, et suht igas  print&copy teenusepakkuja juures saab seda mälupulgalt teha, kuid selgus, et Ameerikas käivad tihti asjad teisiti. Pidime mitmes asutuses käima, kuni lõpuks viis tee meid raamatukokku, kus interneti abiga saime probleemi lahendatud. Järgmiste päevade jooksul käisime pea kõikides poodides, mis vähegi sobivad tundusid - jagasime oma CVsid ning korjasime applicationeid. Vaatamata jahedale ilmale käisime Santa Monica pieril, kus asub väikene lõbustuspark vaateratta ja teiste atraktsioonidega (selle peale me veel raha ei raisanud) ning leidub mitmeid pisikesi poeletikesi ja söögikohti. Õhk on seal väga mõnus – istusime päikese käes ja kuulasime indiaanlasest papit laulmas ja kitarri mängimas (Knockin' on heaven's door) - andsime igaüks talle väikese kopika ka, kuna ta oli seda väärt! Ühel hetkel nägime kalameeste ümber kogunemas suurt kampa inimesi – üks neist oli kinni püüdnud hiiglasliku krabi.

Ühel õhtul teatas meile sõber Trey, et unustas paar tähtsat asja Debbie juurde ja palus, et me tooksime need Los Felizist ära ja saadaks postiga tema juurde kõrbesse. Otsustasime, et üks, kes läheb, on Alina, ning teise inimese selgitab välja loterii. Lükkasime aga seda loositõmbamist edasi ja edasi kuni järgmise hommikuni. Kui mina(Marliis) täpikesega paberi sain, mõtlesin, et parem lähen juba üksi - mis me mõlemad ikka raiskame busside peale raha. Minu teekond osutus üpris toredaks: nägin mingisuguse action-filmi võtteid ning teiselt võtteplatsilt käisin juhtumisi läbi. Tagasitulles märkasin kodukandi kino juures piirdeid ja askeldavaid inimesi. Õhtul otsustasime tüdrukutega niisama välja minna ning avastasime, et meie kinos oli Spielbergi uue filmi Super 8 premier ning selle afterparty. Pidu toimus keset tänavat paigutatud hekkide ja aiakeste taga ning teel sinnapoole möödus meist meie esimene kuulsus: Hurley sarjast Lost. Meie loomulikult jäime vaatama, kas mõnda tuttavat näitlejat veel näeme. Nägimegi! Matt Parkman sarjast Heroes, Sawyer Lostist, Elle Fanning, Turk Scrubsist ja päris mitu sellist tegelast, kes nägupidi on tuttav, kuid nime ei suuda öelda. Sealsamas tutvusime produtsent Peter Meechiga, kes meile pisut kohalikku elu kirjeldas. Siin on üks Peteri tehtud naljakas lühifilm: http://www.imdb.com/video/wab/vi1900780057/

Time passes fast in Palm Desert

Edasi nautisime mõned päevad kõrbe kuuma ilma, kuigi ise tahtsime väga juba LAs olla. Meil ei olnud kohta, kus LAs ööbida ja hostelile oma raha väga anda ei tahtnud. Nii me üritasime võimalikult palju netist otsida elukohta ja tööd. Senikaua käisime kõrbes ringi ja uurisime elu. Ostsime endale kohalikud telefonikaardid (Sandra pidi ka uue telefoni ostma, sest tema omas kaart ei töötanud) ja 50 dollari eest kuus saab rääkida, sõnumeid saata ja netis olla nii palju kui tahad.

Lõpuks hakkas see puhkamine meid veidi ärevaks muutma, sest tegelikult oli vaja hoopis muude asjadega tegeleda. Selgitasime Treile asja ära ja ta lubas meile ööbimiskohta uurida ja LAsse viia. Saime u nädalaks ühe naise juurde, kellel nimeks Debbie. Sealt juba oli võimalik meil endal metrooga Hollywoodi sõita ja elukohta otsima hakata. Hollywoodis oli loomulikult kohustuslik turisti tuur teha vaja, seega käisime Walk of Fame'il ja selle ümbruses.

Hollywoodis maitsesime esimest korda frozen yogurtit ja see on eriti hea! Veel sõime iHopis pannkooke.

Debbie maja juures nägime õhus midagi imelikku ja tuli välja, et sel päeval oli X-Men: First Classi premiere.

Algselt oligi meil plaanis võimalikult Hollywoodi keskele midagi leida ja nii me siis käisime 5 päeva Debbie juurest Los Felizist Hollywoodi ja tagasi iga päev otsides elukohta. Lõpuks leidsimegi ideaalse koha. Samal päeval ei saanud kahjuks midagi ära teha koretri koha pealt, sest meil oli Treid vaja, kellel arvasime, et on SSN (social security number), et saaks credit checki teha. Niisiis leppisime kokku, et lähme tagasi laupäeval. Laupäeva hommikul läksime Santa Monicat uudistama ja leidsime, et see koht meeldib meile palju rohkem. Hollywood oli üllatavalt räpane, imelikke inimesi täis ja üldse mitte nii meeldiv. Seevastu Santa Monica oli puhtam, mõnusate inimestega ja üldse euroopalikum. Olime natuke pettunud, et Hollywoodis elukoht juba põhimõtteliselt olemas, sest ka tööd otsides leidsime, et pea kõik Santa Monica promenaadil olevad poed otsivad lisatööjõudu suveks. Tagasi Hollywoodi minnes läksime otse korteri asju ajama. Esimest korda saime tunda Ameerika halba poolt. Alguses rääkis maakler meile lillelist juttu, aga kui asjaajamiseks läks, tuli välja, et ainult kolmeks kuuks rentida tuleb väga kallis kogu värk. Nimelt pidime kuus maksma 1300$ asemel 1800$, lisaks 750$ deposiit ja veel üks kuu 1800$ ette. Niisiis seda korterit me ikkagi ei saanud. Kõik olid väga vihased ja nördinud. Nüüd otsustasime kindlalt kolida üle Santa Monicasse.
Nädalavahetusel käisime Santa Ynesis Trei mountain bike'i võistlusi vaatamas. Sõitsime mööda highway 101i, mis pidi olema üks ilusamaid teid Californias. Kahjuks polnud ilm kõige parem ja osa võlust jäi nägemata. Tee kulges mööda rannikut mere ääres. Nägime esimest korda oma silmaga naftapuurtorne.

Tagasi Santa Monicasse jõudes oli meil väga kiire, sest Trei pidi tagasi kõrbesse minema. Õnneks leidsime endale ajutise elukoha Westwoodis, mis on UCLA õpilaste ala. Kuigi korteris oli ainult üks voodi, lahenes see mure ka kiiresti - siin on kombeks mööblit maja ette kõnniteele viia ja siis sealt viivad selle ära inimesed, kellel parasjagu midagi vaja on. Nii leidsime kohe tulevase kodu juurest endale lisamadratsi. Käisime ka IKEAs ja ostsime tekid, padjad, nõud ja olimegi all set.

Palm Desert

Kuna Ben pidi järgmisel päeval Texasesse võistlustele minema, siis me võtsime teiste tüdrukutega ühendust ja uurisime, mis nemad teevad. Rita ja Alina olid Palm Desertis ja kutsusid meid ka sinna. Mõtlesime, et miks mitte ja pakkisime overnight bagi kokku ja jäime ootama. Rita tuttava tuttav Trei pidi nad kõrbes peale võtma, Santa Anasse sõitma ja meid peale võtma ja siis väikse LAd tutvustava tuuri meile tegema. Kui me niisama passides enam oodata ei viitsinud, siis otsustasime mehhiko toitu sööma minna. Tellisime margaritad, Kix riisi ja mina enchilada. Avastasime, et mehhiko toit pole päris meie jaoks.

Lõpuks kui Rita, Alina ja Trei jõudsid, hüppasime auto peale ja sõitsime LAsse. Trei sõidutas meid ringi Hollywoodis, West Hollywoodis, Beverly Hillsis, Hollywood Hillsis ja vahepeal enam ei saanudki aru,. kus oleme. Igal nurgal oli midagi huvitavat juhtunud, nt sõitsime mööda ühest jõusaalist, kus Trei treenerina töötanud oli. Üks tema klientidest oli Johnny Knoxville. Öösel kui kõrbesse jõudsime, saime teada, et ööbime villas, mis on Trei klientide oma, kes parasjagu viibivad Eestis. Maja ise oli eriti kihvt - kolm magamistuba, igaühel oma vannituba, suur köök ja elutuba. Maja ise oli sellises suure aiaga piiratud eraldi naaberhoodis, kus jõusaal (mille Marliis, Rita ja Alina ka ära proovisid) ja u 20 basseini. Kuigi elamine oli tasuta, pidid Rita ja Alina treeningu tarbeks baarist ostma $2.99 eest pudeli vett (sama raha eest saab igast normaalsest poest 24 pudelit). Jõusaal oli üpris tavaline, kui välja arvata see, et praktiliselt igal trenažööril oli oma telekas ja pult.

Trippin' to California

25. mai varahommikul pärast paari tundi magamist jõudsime lennujaama, kust leidsime eest üllatushüvastijätja Taavi (Thanks, bro!). Mõned naljad kohvriraskuse üle ja teele me läksimegi. Jätsime hüvasti oma suure perega ja 24tunnine reis tõotatud maale algas. Reis Münhenisse oli easy, enamuse ajast magasime. Lennujaamas otsustasime, et meil nii palju aega - lähme linna uudistama. Vanalinn oli ilus, saime esimesed sisseostud tehtud ja siis hakkasime söögikohta otsima. Lõpuks sõitsime ikkagi lennujaama tagasi ja mekkisime Münheni mäkkarit.

Pärast kolme turvakontrolli ja läbikatsumist lubati meid lennukile.12tunnise lennu jooksul pakuti 2 korda sooja toitu ja u 4 korda jooke ning snäkke. Reisi lõpupoole otsustasime veel veini ja Baileyst manusatada. Lennukis oli iga eesoleva istme seljatoes ekraan, kust sai filme vaadata ja mussi kuulata. See aitas veidi pikka reisi sisustada, sest magamine oli üldiselt väga raske. Meiega samal reisil oli u 5 karjuvat titte, neist kõige hullem üle vahekäigu meie kõrval.

Lennuk maandus kohaliku aja järgi LAXis 19.05. LAXist välja jõudsime u tund aega hiljem. Nimelt ei teadnud me Beni (tuttav Simpel Sessioni kaudu, kes pidi meile vastu tulema ja kelle juures pidime ööbima) aadressi, mida oli vaja ühel lehel täita. Lisaks ei olnud lennujaamas levi ka, niiet ei saanud küsida. Siis pakkus lennujaama töötaja välja, et helistab ise Benile ja kõik sai õnneks korda. Siis võtsime järjekorda, et passikontroll läbida, meid pildistas, võttis sõrmejälgi ja küsitles officer Rodrigez. Edasi saime ilma jamadeta oma pagasi ja siis võtsime järgmisse järjekorda. Põhimõtteliselt oli see nagu toll, küsiti kas tõid midagi maale sisse, ei hakanud ütlema, et Eestist booze kaasas ning kerge valetamisega sai ilusasti sealt ka läbi.
Beni leidsime kiiresti üles ja temaga kaasas oli üks ta roommate'idest - Pat. Sõit Santa Anasse oli päris pikk, u tund aega. Kui kohale jõudsime, tutvustati Tracyt ja Scotti - kolmas ja neljas roommate. Viiendat korralikult ei näinudki. Nende maja on suht bachelor pad ja tagaaias olev bmxi park on sick!

                                                           Tracy & Ben

Loomulikult ei läinud me kohe magama, kuigi väsimus oli ikka päris suur. Otsustasime Beni ja Tracyga Newport Beachile minna. Käisime baarides ringi, kus esimese 5minutiga ajas üks noormees Marliisile oma joogi peale ning seepeale pakkus too, et ostab kompensatsiooniks neiule juua. Marliis aga keeldus viisakalt, kuid juba oli leitud uus tuttav Volcomi tiimi rulataja Calebi näol. Käisime ka rannas, kus Marliis suutis jala märjaks teha. Lõpuks magama saada oli päris hea.